электронная
94
печатная A5
329
16+
MA TULEN TAGASI

Бесплатный фрагмент - MA TULEN TAGASI

Tornero


5
Объем:
57 стр.
Возрастное ограничение:
16+
ISBN:
978-5-4490-3390-1
электронная
от 94
печатная A5
от 329

TÄNUGA

Leif Hovelsenile

Melodie Bitt`ile

Karen Berg`ile

Pärnu linnale

Vladimidr V.‘le

Ja

Teile, Lugeja

EELAJALUGU

ÕPETAJA

Eile, mu õpetaja andis mulle veel otsustavamalt teada, et ma eksin. Lõppevad kolm viimast negatiivset nädalat, kus kaitsekihita kosmiline energia lööb täpselt kümnesse nagu muuseas, just kõige valusamasse kohta ja ma tunnen pidevalt ärritust.“Miks?” -paiskub minust — “Te ju midagi ei tea!” — “Sina rääkisid”.

Olla tänulik, kuid… kahe sõnaga minu lugu ei jutusta. Nähtavate, banaalsete juhtumite taga — jäämägi — mu elu, mis ootamatult muutus müstiliseks detektiiviks kui ma lõpuks otsustasin lahti lasta pidurid, tunnetada, meenutada ja analüüsida.

MIS TÕI MIND UURIMUSE JUURDE

Kui poeg sai 10 aastaseks, olin ma kindel, et ma ei ela kaua, sellepärast, et pole mõtet. Emainstiktid, mis noil aastail kujunesid liikumapanevaks jõuks, jutustasid ilmselgelt — nüüd võib ta ära elada ka ilma minuta. Surm hakkas kutsuma. Tuttav vaimulik ütles: “Ära mõtle surmast, et ta endasse ei tõmbak”.

MINEVIKU TERVENEMINE

Hm, nii ma sain kõrgema teoloogilise hariduse. Ja kuidagi järsku sünnitasin tütre. Surma vari taandus. Emainstiktid käivitusid uue jõuga. Unetuid ööd, laste hooldus ja hiljem ka uued tutvused — Alpi loss Lemani kohal lummas, — uued ideed ja vaimustused. Sageli kuulsin sõnu “tervenemine minevikust”, “meeleparandus”, “leppimine”. Arvatavasti siin mind see esmakordselt haaraski. Palju mõtisklesin minevikust, neelasin inimeste lugusid, erinevatelt kontinentidelt, nagu nende pisaraid ja tasapisi tulin mõtte juurde sellest, et ma iial ei saa jagada neile oma lugu, — kuid arvatavasti need inimesed, väljutades omi läbielamisi, tunnetasid kergendust… Kui kahju, et mina nii ei või — mõtlesin ma. See on liiga valus, see on liiga isiklik.

Ent tutvus Leif Hovelsoniga, kes suutis andestada…, elav legend, Norra kangelane, kes läbis nii sõja kui fasistliku koonduslaagri, andestas enda timukale… Võibolla ka mina saan. Ma püüdsin, kuid valu jäi vastuseta, mittemõistmine säilis.

Elu läks ja juba mu tütar on 10 aastane. Ma tundsin jõuetust ja väsimust. Ühel hetkel mõistsin, et mul on kriis ja ma ei taha midagi. Selline ebameeldiv tunne — et tulevikku pole…

KRIIS

Kõige kummalisem — üldse mitte midagi tahta — sellepärast, et see on lõpp.

Kas tõesti see on tõde, mina? Ma mäletan ennast noorena — täis plaane ja lootusi, tulevik pulseeris minus. Kuid… sellest ei saa mõelda. Mitte meenutada. Mitte lubada endale teha isegi väikest sammu mineviku reservuaaride suunas, muidu ma upun valu ookeanis… Kuid tegelikult, mis saab olla hullem, sellest, mis juba on? Mu praegune seisund on väljakannatamatu.

KEELD

Noh, olgu, las mõistavad mind hukka… Imelik, minus seisab seesmine keeld… Mitte minu. Või mitte ainult minu. Näib, et minu keeld — see on hirm sisemise valu ees pöördumisel minevikku on miski või keegi veel… Hetkeks tõuseb silmade ette hävitava ilmega mu tädi nägu, ma usaldasin talle oma nooruse saladust, — ta pigistab põlglikult huuli, andes mõista, et ma seisan viimasel piiril, mis lahutab mind mahapesematust häbist, ja üldse, mu käitumine, tema arvates on ebanormaalne. On veel mingi takistus — mingi tühjus, — mis lahutas mind konkreetsusest, sellest, et lõpuks teada saada tõde juhtunust, milline see ka poleks.

Ja lõpuks ma astun sellest kõigest üle.Vaat siis mis see on — üks soov mul siiski kindlasti on. Kui mõistmatult see ka ei kõla, ma tahan, et inimene, kes mind reetis mitmeid aastaid tagasi, oleks minuga. Ja kõik see, mõistes, et ühest küljest, see kõik on metsikus, teisalt, — nonsens.

Nii imelik, sellest ülestunnistusest endale hakkab mul kergem. Ja ma teen veel ühe sammu, astudes üle keelust, — püüan vaadata saatuslikele, traagilistele ja häbiväärsetele minu jaoks, minu arvates, kauge mineviku juhtumitele enda kogunenud elukogemuste kõrgusest. Nii siis, inimene, kelle silmavaade siiani näeb mind lõpuni, soovida vaid endale elustada ta kuju meenutustes… Inimene, kellega suheldes pole vaja sõnu, sest magnetiline külgetõmme me vahel loob välja, kus mõtete ja tunnete vahetus toimub iseenesest, olles ükskõik millise vahemaa taga, nagu oleksime lahutamatult seotud ühe terviku kaks osapoolt.

See inimene, kes näis, et teeb kõik, et oleksime koos, lihtsalt kadus. Ja see on imelik ja ebaloogiline.

30 AASTAT

Siis, palju aastaid tagasi, kui ta ära sõitis ja ei ilmunud enam ka kuuldele, tädi kinnitas mulle — kui sa oled talle vajalik, — ta tuleb ise, — on vaja neiuna omada uhkust.Aga mina olen sedavõrd rumal ja kergeusklik, et miski ei suutnud välja tõugata minust mõtet, mis saatis mind pekseldes kusagil mu mõistuse tagahoovis: “Aga mis siis, kui ta ei saa?”

Katsed ise sõita ja selgitada, oli psühholoogiliselt, peenelt katkestatud momendil, kui ma juba peaaegu olin rongis. Noor inimene puhtas vene keeles (ilma ühegi vihjeta eesti aktsendile) lahke ja muretul häälel teatab mulle telefonis, et ta on Reinu sõber, et Rein on ikka veel haiglas, teises linnas, Tartus, ja üsna varsti tuleb koju. Heasüdamlik hääl “sõbralt” rahustas mind, ja ma otsustasin, et on mõistlikum oodata veel veidi, kui üldiselt, kõik on korras. Muidugi tädi teadis planeeritud sõidust…

Kuid need kaks Reinu kirja stambiga Tartu, mida ta saatis sellest samast haiglast 2 nädalat peale ärasõitu… Kaks kirja, igaüks neljale lehele kirjutatud — kuid tekstis ei mingit mõtet.

Siis ma lihtsalt ei saanud millestki aru. Hetkel ma mõtlen, et sellist kirja võis inimene kirjutada, olles kas narkootikumi all, või siis väga suure rahusti mõjus, noh, siis ta võis kaotada mõistuse… Või püüdis ta üle anda midagi sellist, mida ta ei saanud otsese tekstiga teha — Esmakordselt ma tahtsin uuesti lugeda neid kirju.

Kuidas aga saada vastuseid?

INTERNETI NIMELINE AJASTU

Nüüd me oleme 21. sajandis ja elame teisiti — internetis. Kuid 1984 aastal, — kes oleks võinud arvata sellist sündmuste käiku?

Ja ma vaatan kaasaegset fotot Rein Rottmistri allkirjaga baltikumi ajalehes. Ja mul on taas kummaline tunne. Ma tajun järsku meelemuutust. Instinktiivselt saab mul selgeks, et ma ei taha selle inimesega omada enam midagi ühist. Siis milles on probleem?

Miks ma siis sulgen facebook lehekülje ja mu sisemuse kaemuse ees on täiesti teistsugused silmad ja nad rebivad puruks mu hinge, kutsudes ligi, kutsuvad mind…

KUMMALISUS JA MITTE KOKKULANGEVUS

Ma võtan salapeidikust 20 aasta taguse Reinu foto. Ei mõista, miks nii piinleb süda. Suured, valu täis silmad, milles on lootust, etteheidet, saladust… puhtad silmad. See foto nagu põleks mu käes, nägu peegeldamas energiat, püüab minuga kõneleda. See on noore mehe soldati mundris tehtud foto. Kuidagi läbilõikavalt intiimne…

Kas tõesti kogu lugu peitub selle ajastu trükis? Noh, vanem, paksemaks läinud, muutunud üldiselt…

Mis siis, ütleme, et ma ei oodanud ära vastust tol ajal. Üks kord veerand sajandi pärast ma ometi oman üht head võimalust, et mulle vastatakse.. FB –st saabus vastus kusagil nädala pärast.

“Tere, Nataśa, — kõlas tekst ladina keelses tähestikus, selle all keegi Rein Rottmistr — olen väga rõõmus, kuuldes sinust… Mitte sina ei pea vabandama, muidugi, mina olin kõiges süüdi, ja kuigi on möödunud nii palju aega, olen rõõmus, et võin kas või täna sinult andeks paluda.Tol ajal mul ei jätkunud lihtsalt mehisust selleks ja mulle näib, peale arreteerimist, kaotasin õige suhtumise ellu üldse, sealhulgas vastutustunde.Veel kord, vabanda, palun. Mul on ka kõik hästi. Kolm last ja varsti vist saan vanaisaks:)

Rein”

No, mis siis, sain taas järjekordse portsu valu. Kui aga mõne aja pärast valu veidi vähenes, suutsin ma uuesti analüüsida. Informatsioon kirjas oli sama kummaline kui kaasaegne foto internetis.

Meenutasin ärevat ööd palju aastaid tagasi, kui me olime veel koos. Rein hilines kõvasti, mina närveerisin. Ja siis see kokkuleppeline koputus uksele. Reinuga on miski mitte nii, ta on täidetud adrenaliinist ja tal on halb olla. Ta katkendlikest sõnusta saan aru, et toimus kaklus, mitu inimest ei lasknud tal läbi minna — minu juurde. Pärast vanni ta sülitab verega välja kaks väljalöödud hammast. Võis ju põhimõtete tõttu mitte kaotada hambaid kakluses ja minna lihtsal koju, kuid tema tuli minu juurde.

Ja nüüd see inimene selgitab oma kadumist mehisuse ja vastutustunde puudumisega.

VAHISTAMANE..?

Mäletan, kuidas me jätame hüvasti Leningradi vaksalis Moskvas, — siis nägin ma Reinu viimast korda. Halb tunne, et miski läheb mitte nii. Kuid, väliselt näis ju, lihtsalt pidu — Rein komisjoni otsusega vabaneb sõjaväest enneaegselt, ta peab ravil olema kodus, peale seda me abiellume ja lahusolek jääb minevikku.

Kuid just nüüd ei müüdud Reinule kassast piletit, selgitatakse seda probleemiga dokumentides. Sel hetkel Rein kangestus ja näost moondudes, ütles, et see tähendab arreteerimist. Laupäeva õhtul pole pöörduda kellegi poole, kuid esmaspäeval — on viimane aeg ilmuda sõjakomissariaati. Me ostsime talle tavalise pileti ja ta sõitis ära. Enam ei näinud ma teda kunagi.

Leppisime kokku, et hommikul Rein helistab mulle Tallinna jaamast ja mõne hilinemisega see kõne toimus.Telefon ei andnud kuidagi ühendada, “Kohal!” — kuulsin ma korraga erutatud, ebaharilikku karjatust, ja side katkes. See oli kummaline ja seepärast meeldejääv.

Muidugi, ma püüdsin esitada Facebookis täpsustavaid küsimusi, kuid vastust ei tulnud. Sellest hoolimata need pingutused polnud asjatud. Pöördudes selle inimese poole, ma kogesin kummastavat, — kogu selles nähtavas kehalises kestas ei olnud Reinu hinge, mida ma tundsin. Kui näiteks tema, Jumal hoidku, sureks, tuleksin ta hauale ja pöörduksin ta hinge poole, — nii me saaksime suhelda. Kuid sa oled elus, vaid sinus sind pole. Sellest ma ei saanud aru.

See oli esimene selgus. Kuigi ma olin sel hetkel kaugel sellest, et mõista, mis juhtus tegelikult. Seni seisis mu uurimus paigal. Kuid ma teadsin täpselt, et enam ma ei või ignoreerida ja kinni külmetada omi tundeid ja mõtteid toimunu suhtes.

MÜSTIKA JA MÄLU

IME RAAMAT

“Kallis Jumal, — meenus mulle, -ma vajan abi!” Nii varsti oma probleemi lahendamisel meenus mul ühe ameerika autori raamat, keda usaldasin, — teemal, kuidas imet saab teha 40 päevaga. Noh, 40 päeva pole kümned aastad. Peale selle kõik on lihtne, — see on vaid tänu nii halva kui hea eest, — kuid halval on eelis. Näis, et see on mingi totrus, kuid autor näitas väga kättesaadavalt ja innustavalt isiklikul kogemusel, kuidas see töötab, tegin kirjaliku tõlke ja kohe alustasin.

Möödus vist 20 päeva, olin poes, kus vaatasin mõttetihedaid kaunistusi, kui ootamatult üllatas mind mu süda. Arvatavasti meditsiinilises keeles, seda oleks nimetatud arütmiaks. Kuid armastuse keeles — mu süda tagus välja mingi takti, samaaegselt lauldes mingit kaunist meloodiat, nagu püüeldes minuni jõuda. Morset — aabitsal śifreeritud teadet.

Ja veel päeva pärast hakkasin märkama, et minuga ja mu ümber toimub midagi üleloomulikku.

Mu uudiste voos hakkas arvuti mulle näitama teateid, — mitte nii, nagu see toimub tavaliselt. Ekraanil hakkasin nägema liiga intiimseid asju, — see, milliseid peale meie Reinuga, keegi ei teadnud. Mu uudiste voog toimus nagu kusagilt väljapoolt.

Ma ei andnud veel endale aru sellest, mis toimub. Kuid korraga püüdsin end teadmiselt, et loen informatsiooni arvutilt valjusti esitades küsimust, adresseerides seda Reinule: “Kui sind värvati, miks sa siis nõustusid?!” Ja siin mu peas kuuldus täpne vastus: “Ma ei nõustunud!”

Sel hetkel ma karjatasin valjusti: “Kes siis on lüliti?!”

Vastus saabus silmpilkselt ja duetina: “Mina?! Ja Sina!”

Sel hetkel ma mõistsin, et meid ühiselt resoneeriv magnetiline väli, mis kunagi ühendas meid, aga hiljem kadus, näis tagasipöördumatult, on taas uuesti, me vahel, ja me võime uuesti suhelda.

Esmakordselt peale paljude aastate tunnetasin end elusana. Ma tunnetasin lõhnu, mingeid vaevu püütavaid valguse ja varju laineid, helid, värvid, lainevood, kogu maailm elustus.

Ma tunnetasin Reinu võimsa energiavoo kohalolu. Näis, et tal on väga vähe aega ja oli PLAAN. Me suhtlemine oli peaaegu nagu non stop, ja kui ta mitte kauaks ajaks katkes, kohkusin ma väga, seepärast, et kartsin teda uuesti kaotada, samuti oli mulle tähtis omada kainet mõistust, sest see, mis toimus, oli ime. Rein kogu aeg vedas mind kuhugi ettepooole, vaid ainult talle teadaolevale eesmärgile. Käiku läks kõik, mis käe alla sattus.

Rein kogu aeg viis mind kuhugi edasi… ja mingit, ainult temale teada oleva eesmärgi suunas. Ja käiku läks kõik, mis käe alla sattus. Helid akna taga, päevad, nädalad, kuupäevad ja pühad, ja muidugi uudiste voog…

MÜSTIKA JA MÄLU

Lähenesid pühad… Pjotri ja Fevronija pidustused..,millest mulle saabuv uudiste voog järjekindlalt seda ka meenutas. Näis, et Rein ootas minult midagi seoses mõistega “Kas mäletad”?

Seda Imelik, et ma kunagi ei meenutanud seda, kuid Pjotri ja Fefronija eludest jutustas mulle ju Rein päris me tutvumise algul. Kust võis ta teada neist tol, ateistlikel, nõukogude aegadel? Suur tuntus saabus neile pühitsetutele küllaltki hiljaaegu, mida Vl. Putin ja D.Medvedev kergel käel ellu äratasid. Lugesin Internetist nende eluloo kirjeldusi, ja assosatsioon tõmbas kaasa uusi mälestusi.Nende lugu meenutas mulle ühelt poolt mõttetihedat trillerit, teisalt, lapitekki, sest selles kirjeldatud sündmused tundusid olema fantastilised ja veidi ebaloogiliselt järjestatud…

Meenus, et Rein tõi pealekäivalt paralleele meie ja Pjotri ning Fevronija vahel; — mitte otseselt, kuid elude kirjelduse vahel. Kord tuli Rein peale kaklust üleni verisena ja hakkas peatselt kaebama valu üle jalas, mis tekkis saadud haavadest. Jõudis kätte aeg, et tal oli raske käia. Ja siis palus ta määrida oma haavu mu süljega, peale mida ta paranes.

Püüdes välja mälust selle loo, olin mõni aeg arusaamatuses. Nähtavaks oli saanud kokkulangevus juhtumiga meie elus ja kahe juba elust lahkunud inimeste eluga.

Rein ei andnud kunagi otseseid vastuseid, näis, nagu eelistaks ta, et ma ise teeksin järeldusi.

KAELAKEE SEEMNETEST, TIKANDPÄRLITEST JA PITSIST

Peale seda hakkasin märkama, et mu uudiste voos kordub tihti üks ja sama pilt-kaelakee seemnetest, tikandpärlitest ja pitsist. Ja veel üks-sümbol Yn-Yan, mees- ja naisalgest, mis on lahutatud musta vööga.

Rein palus olla mul ettevaatlik.Me ühisest suhtlemisest sai selgeks, et ta ei saa tagasi pöörduda, seepärast, et ta polnud vaba, ja teda ähvardab oht.

Kaelakee seemnetest, tikandpärlitest ja pits… uuesti ja uuesti see pilt. Mis selles siis on? Olin sellega varem kokku puutunud.“Meenuta”, — kuulen Reinult, — “midagi sa ju hetkel meenutad.” Jah, ma mäletasin, et hoian käes ebameeldivaid omatehtud pärleid seemnetest, odavaist, punastest tikandpärlitest, pakki mässituna ja tükike valget pitsi.

Mis see on? On see mingi kingitus?…

Ah, jaa, selle kinkis mulle mu eelmise abikaas ema pulma aastapäeval nii kummalise komplektina, ja selgitas seda rahvusliku traditsiooniga, — kui ma üllatunult, küsisin temalt: “Mis see on?”

Kuid milles on mõte?” Mida sa veel mäletad?” — küsib Rein tungivalt.

VLADIMIR: KOHTUMINE SILLA TAGA

Ma mõistan, et ma mitte ainult ei näinud neid esemeid, vaid keegi ka nimetas mulle neid sõnu: “kaelakee seemnetest, tikandpärlid ja pits.” Näib, et ma näen midagi… jah, need on mõned inimesed, kellest olen ümbritsetud. Ohoo… Ebameeldiv situatsioon. Nüüd ma tean täpselt, et asun Pärnus, on möödunud vaid mõned päevad, kui me Reinuga tuvusime.Rein oli tööl, ja ma otsustasin jalutada poodi, mis asus silla taga. Ja vaat, mis sellest tuli.

Tunnetasin end sel korral imelikult-olin pidurdatud nagu hüpnoosis, ma olin mitte mina ise, ja tahtsin lahkuda. See, mis domineeris, esitles end esimesena, ära ootamata vastust oma küsimusele sellest, kuidas mu nimi on. Selgus, et teda kutsutakse Vladimiriks. Ta küsis, millega assotseerub mulle ta nimi. Näis, et nii õnnestuks mind rääkima sundida. “Владеющий миром” (sõnade tõlge) “Valitsedes maailma”, -ütles ta. “Jumala Ema Vladimiri ikoon, Vladimiri linn, mu isanimi on Vladimir”, — selgus, et ma suurepäraselt mäletan seda dialoogi.Inimene, nimega Vladimir, tingimata valdab midagi; — jätkas ta, — mõtle, et su isa tingimata valdab midagi.

Ma polnud kindel, et mu isa midagi valdab, kuid siin ta jätkas: “Aga mis saab sellest, kelle isanimi on Vladimir?” Küsimus näis retooriline. Ja Vladimir palus taas mul nimeteda enda nime. Ma mõtlesin, et situatsioon areneb üsna rahulikult, ja nimetasin: “Fööniks”, — samas Vladimir nimetas, — “Moskva? Inglise erikool?” Ma võpatasin: “Oleme tuttavad?” Esimene sõna oli peaaegu mu perekonna nimi ja ma aasta tagasi lõpetasin erikooli. Ja ma olen Moskvast.Siin selgus, et Vladimir oma seltskonnaga on Leningradist. Ja nii ongi juba mu käes sedelike ta telefoni numbriga ja kutse veetma koos meeldivat õhtut.

Edaspidiste sündmuste areng on ootamatu, sellepärast, et mu selja taga seisab korraga Rein. Ta tiris mind ümbritsejatest eemale, ja seisis, arutledes selgelt, millised saavad olla ta tegevused juhul, kui sündmused kujuneksid mitte rahumeelselt.

Situatsioon kujunes mingiks hetkeks küllaltki teravaks, kuid kõik lahenes kiiresti ja lihtsalt. Sel hetkel, kui ma osutusin Reinu kõrval, laskis Vladimir mul minna, öeldes meile nagu järele: “Ja pärlikee seemnetest, tikand pärlitest ja pitsist”.

Nii me lahkusime.Rein vaatas sedelit mu käes, ja ütles: “Viska minema!” -“pean minema tööle.” — ja samas ta lahkuski.

“SAKSAMAA-83”

Бесплатный фрагмент закончился.
Купите книгу, чтобы продолжить чтение.
электронная
от 94
печатная A5
от 329